Millised on titaani korrosiooni omadused ja reeglid?

Apr 01, 2025

Jäta sõnum

Titaani korrosioon on passiivsete metallide jaoks ainulaadne korrosiooni vorm. Suure jõudlusega metallina on titaanil suurepärane vastupidavus korrosioonile võrreldes roostevabast terasest või alumiiniumsulamites. Kuid titaani kasvava kasutamise korral on kõrge temperatuuriga kontsentreeritud kloriidilahustes tõusnud ka titaanseadmete korrosiooni korrosiooni juhtumid. Selle probleemiga tegelemine on muutunud titaanivarustuse tootjate jaoks kiireloomuliseks mureks.

 

Titaniumi korrosiooni korrosioonil on järgmised omadused ja mustrid:

Pikaajalised vaatluskatsed on näidanud, et titaani korrosiooni korrosiooni tekitamine on vähem tõenäoline kui lõhede korrosioon. Tavaliselt ilmneb lõhede korrosioon lõhe pinnal. Metallide korrosioonipotentsiaali määramiseks saab kasutada elektrokeemilisi tehnikaid, mis aitab hinnata nende vastuvõtlikkust korrosioonile. Kui korrosioonipotentsiaal ületab pinnaoksiidi kile rebenemispotentsiaali, ilmneb oksiidkile korrosioon. Järgnevad on tavalised tingimused, mille korral võib toimuda korrosioon:

Kloriidi või bromiidilahuste korral suureneb titaani vastuvõtlikkus korrosiooni paikamise temperatuuri tõusuga. PH mõju titaani resistentsusele korrosioonile on suhteliselt pisike. Eksperimentaalsed andmed näitavad, et titaani rebenemispotentsiaal sulfaadi- või fosfaatlahustes on väga kõrge 100v-valmistav, et see on korrosioonile väga vastupidav. Seevastu titaani rebenemispotentsiaal kloriidilahustes on umbes 8–10 V, samal ajal kui bromiidi või jodiidilahustes võib see olla nii madal kui 1 V. See muudab titaani halogeniidilahuste pitiks.

Titaani kõrge rauasisaldus vähendab selle vastupidavust korrosioonile. Titanium-raua (TI-FE) faas on sageli korrosiooni nööride tuumade sait. Näiteks kloori-alkali tööstuses kasutatavates ruteniumoksiidiga kaetud titaannoodides võib titaansubstraadis suur lisandite rauasisaldus põhjustada korrosiooni pange, mis omakorda kahjustab ruteniumoksiidi katte.

Titaani pinna eeltöötluse seisund mõjutab märkimisväärselt selle korrosioonikäitumist. Titaan, mis on läbinud vaakumi lõõmutamisel või anodeerimise, on kõige kõrgem korrosioonipotentsiaal ja see on kõige vähem kalduvus korrosioonile. Seevastu märja liivapaberiga poleeritud titaan on korrosioonile kõige vastuvõtlikum. Lisaks on identsetes pinna eeltöötluse tingimustes 3. astme (GR3) tööstuslikul puhtal titaanil suurim korrosioonipotentsiaal ja madalaim vastuvõtlikkus korrosioonile. Eksperimentaalsed andmed viitavad sellele, et titaani hapnikusisalduse suurendamine võib tõsta oma korrosioonipotentsiaali, suurendades sellega vastupidavust korrosioonile.

Karedad titaanpinnad või need, mida on hõõrutud selliste metallide, nagu tsink, raud, alumiinium, mangaan ja vask, on rohkem kalduvus korrosioonile. Vastupidiselt parandavad teatud anioonid, nagu sulfaat, nitraadid, kromaadid, fosfaat ja karbonaat-CAN, titaani resistentsust korrosioonile.

Korrosiooni korrosiooni esinemine ja progresseerumine järgneb tavaliselt kolmele etapile: tuuma moodustumine, kasv ja repassit. Tuuma moodustumine toimub siis, kui titaani potentsiaal ületab selle oksiidkile rebenemispotentsiaali. Aja jooksul hakkavad korrosioonikohad (augud) arenema pärast tuuma moodustumist. Kuna korrosioonikogu kogupindala ei ole fikseeritud, ei saa voolu mõõtmised olla kaevude kasvu otsene kvantitatiivne mõõde. Repassivatsioon võib pärssida korrosiooni progresseerumist. Mõnel juhul võib korrosioon jääda teises etapis ilma kolmandasse etappi edasi liikumata, sel hetkel lakkab korrosioonipit arenemas.

Küsi pakkumist